Paindlik ja põhjalik mikrokraadiprogramm muudab maailma ilusamaks
Pärnu linna giidina töötav Ann Eichhorst teeb enda sõnul oma unistuste tööd. Selles ametis kohtub ta pidevalt uute inimestega, tänu kellele areneb. „Giiditöö eeldab avarat silmaringi. Seepärast peab pidevalt õppima ja end täiendama,“ räägib Ann. Möödunud õppeaastal läbis ta Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia ühise mikrokraadiprogrammi „Baltisaksa kultuuripärand“, mis aitab paremini mõtestada ja hoida baltisaksa kultuuripärandit, andes nii kultuuriajaloolisi teadmisi kui ka praktilisi oskusi.
Mikrokraadiprogrammi juures paelus Anni selle paindlikkus. „On võimalus kohal käia, aga ka veebi kaudu õppida. Kui õpe kestaks näiteks kolm aastat, tunduks see aeg pisut pikk ja kohutaks natuke. Üheaastane programm tundus aga läbitav,“ kirjeldab naine. Mikrokraadiprogrammist kuuldes võttis ta siiski veidi mõtlemisaega. „Aasta otsa vaagisin, kas minna või mitte. Järgmisel aastal ütlesin endale: „Ann, nüüd sa lähed! Kogu lugu!““
Programmist vaimustunud
Anni üllatas programmi põhjalikkus. „Mulle väga meeldisid Liina Lukase kirjandusloengud. Kuigi tean kirjandusest üht-teist, laiendas baltisaksa kirjandus oluliselt mu silmaringi. Täiesti uue asjana õppisin näiteks gooti kirja, millest olen väga vaimustuses! Esiti tundus see keeruline, kuid nägin palju vaeva ja lõpuks hakkasin seda mõistma,“ jutustab Ann.
Teda sütitasid ka Juhan Maiste loengud parkide kohta. „Sain nendest kaasa uue vaate ilu tunnetamisele. Parki võib vaadelda justkui unistust täiuse poole. Kujutage korraks ette, kuidas oleks elu siis, kui parke ei oleks …“
Õpitu rakendamine igapäevatöös
Giiditöös sai Ann mikrokraadiprogrammis õpitut kohe kasutada. „Mul on giidituur „Kroonitud peade visiidid Pärnusse“, kus räägin, kuidas Katariina Suurt kunagi Pärnus vastu võeti. Programmis kuulasin Ants Heina loengut külalislahkusest ja Anu Kannikese loengut baltisaksa toidukultuurist. Neis kirjeldati põhjalikult, kui uhked olid sel ajal näiteks triiphooned, mis puud seal kasvasid, kust toodi veinid. Katariina II soovis, et teda ootaks igas postijaamas kaksteist pudelit Burgundia veini, kuus pudelit šampust ja kuusteist sidrunit,“ jutustab Ann. Tema arvates on giiditöös väga oluline jagada põnevaid detaile ja väikeseid seiku, mis jutule vürtsi annavad. „Olin selle kohta juba varem lugenud, aga loengutest sain juurde visuaalse pildi. Nüüd oskan emotsioone paremini edasi anda ja selgitada näiteks seda, kust selline triiphoone mood meile üldse tuli,“ jutustab Ann.
Loominguline lähenemine õppimisele
Ann arendas mikrokraadiprogrammis õppides oma loomingulist mõtlemist. „Mulle meeldib kirjutada luuletusi ja lühijutte. Ainekursuste käigus jäid mõnd soovituslikku raamatut lugedes meelde kohad, mis inspireerisid kohe oma tekste kirjutama. Vahel hakkas midagi kuulates justkui filmilint silme ees kerima. Mõnda vanasse mõisa minnes oskan nüüd paremini ette kujutada, milline võis sealne elu kunagi olla,“ arutleb Ann.
Seejuures on tema jaoks tähtis ka õppe sotsiaalne pool – programm võimaldab kohtuda inimestega, kellel on sarnased huvid. Annile meeldis neilt õppida. „Sain noorematelt arvutiga seoses nõu küsida. Samuti oli huvitav näha, kuidas õppurite maailmapilt erineb. Kuulda enda omast hoopis teistsuguseid lähenemisi oli äärmiselt värskendav!“
Paindlik programm
Anni sõnul oli võimalik õpet tööga kenasti klapitada. „Teisel poolaastal olid meil veebipõhised loengud, mida sai vaadata endale sobival ajal. Kuulasin neid mitu korda, et õpitut kinnistada. Loengud ei olnud pikad, see oli hea.“
Eriti meeldis Annile võimalus võtta juurde ka valikaineid, näiteks läbis ta ainekursuse „Baltisaksa tekstide lektüür ja tõlge“. „Eks oli ka hetki, kus tuli end tagant sundida,“ ütleb Ann. Talle meenub lõbus seik, kus valikaine koduse tööna paluti ära tõlkida saksakeelse raamatu üks peatükk, tema aga sai aru, et tõlkida tuleb kogu raamat. „Istusin ja vehkisingi kõik valmis ning olin iseenda peale tige, et oli siis vaja ennast sellise asjaga siduda! Nüüd teeb see juhtum muidugi nalja,“ räägib ta muiates.
Uudishimu elu vastu
Ann kiidab ka abivalmeid ja hoolivaid õppejõude. „Eriliselt meeldisid mulle Reet Benderi loengud, ta oli nii soe ja loomulik! Kerge on õppida, kui vastas on selline inimene – nii ei karda ka küsimusi esitada. Tooksin esile ka Hilkka Hiiopi, kes viis meid vaatama rüütelkonna hoone renoveerimisel leitud suurt plafoonmaalingut. See oli tõesti erakordne võimalus näha, kuidas kunstiteoseid taastatakse.“ Samuti on Ann tänulik selle eest, et sai programmis soovitusliku nimekirja raamatutest, mida võiks lugeda. „Ma ise ei oskaks neid raamatuid üleski leida,“ nendib ta.
Anni meelest tasub mikrokraadiprogrammis osaleda inimestel, kellel on uudishimu elu vastu. Eeskätt soovitab ta programmi „Baltisaksa kultuuripärand“ kõigile giididele ja kirjandusõpetajatele. „Usun, et sellega saab igaüks hakkama. Maailm muutub pärast programmi läbimist kindlasti ilusamaks!“
